Digitaalmeedia on mis tahes andmed, mis on esitatud masinloetaval kujul. Siia kuuluvad digitaalsed pildid, digitaalsed videod, MP3-heli, elektroonilised raamatud, videomängud ja andmebaasid. Digitaalsete andmekandjate jaoks mõeldud võltsimisvastased tehnoloogiad koosnevad peamiselt erinevatest meetoditest, mille abil saab digitaalfailidesse, arvutitesse ja elektroonilistesse seadmetesse sisestada ja identifitseerida teavet, et kaitsta, identifitseerida ja jälgida nende intellektuaalomandi sisu.

On olemas nelja liiki võltsimisvastaseid digitaalmeedia tehnoloogiaid, mis jagunevad kahte põhikategooriasse: digitaalõiguste haldamise süsteemid (DRM) ja automaatse sisutuvastuse tehnoloogiad. 

DRM-süsteemid on mõeldud audiovisuaalteoste ulatusliku võltsimise vastu võitlemiseks. Neid kasutavad autoriõiguse ja muude kaasnevate õiguste omanikud oma õiguste kaitsmiseks, teostamiseks ja haldamiseks digitaalkeskkonnas. 

Automaatse sisutuvastuse tehnoloogiate eesmärk on üldiselt tuvastada meediafailis sisalduv või seadmes mängitav sisu. Neid töötatakse välja mitmesugustel eesmärkidel, millest intellektuaalomandi kaitse on vaid üks. Automaatse sisutuvastuse tehnoloogiad, mida saab kasutada digitaalmeedia kaitsmiseks võltsimise eest, on digitaalsed vesimärgid, räsimine ja sõrmejälje võtmine. Need sisaldavad, arvutavad ja genereerivad vastavalt konkreetse digitaalse sisuga (tekst, pilt, heli, video) seotud teavet, mida saab hiljem tuvastada või eraldada, et tuvastada selle olemus, päritolu ja allikas.