Räsimine on protsess, mille käigus kasutatakse algoritmi (näiteks MD5, SHA-1 või SHA-2), et luua faili andmete põhjal selle unikaalne identifikaator – räsi. Kahe identse faili puhul on alati ühesugune räsimine. Samuti on kahel erineval failil alati erinevad räsimised, isegi kui erinevus kahe faili vahel on minimaalne. Autoriõigusega kaitstud materjali rikkuvate failide räsimise saab lisada nn mustadesse nimekirjadesse, mida pilvesalvestusteenused saavad kasutada loata failide tuvastamiseks, blokeerimiseks ja eemaldamiseks.
Räsimise eesmärk on tuvastada ühe ja sama digitaalse faili erinevaid koopiaid. Kõigepealt kasutatakse algoritmi, et määrata digitaalsele failile unikaalne tähemärkide jada, mida nimetatakse räsiks, ja see salvestatakse räsiandmebaasi. Seejärel läbib teine digitaalne fail sama räsimise protsessi ja saadud räsi võrreldakse juba räsiandmebaasi salvestatud failiga, et teha kindlaks, kas failid vastavad täpselt üksteisele.
Räsimist kasutatakse peamiselt sisu indekseerimiseks, paroolide kaitsmiseks, pahatahtlike failide, näiteks viiruste avastamiseks või ebaseadusliku sisu, näiteks terrorismi edendamise või alaealiste ärakasutamise blokeerimiseks. Autoriõigusega kaitstud materjali puhul kasutatakse räsimist selleks, et tuvastada, võrrelda ja takistada sellise digitaalse sisu üleslaadimist, mis on juba autoriõiguste rikkumise tõttu maha võetud.
Konkreetseid rakendamisnõudeid on raske esitada, kuna on olemas mitu erinevat räsimise tehnikat ja algoritmi, mida saab kasutada ja mis kõik nõuavad erineval hulgal arvutusvõimsust. Enamik räsimismeetodeid on krüptograafilised (mille puhul kahel erineval failil, kuigi need on väga sarnased, on täiesti erinevad räsid), kuid on olemas ka tunnetusmeetodid (mille puhul kahel peaaegu identsel failil, näiteks sarnastel piltidel, on sarnased räsid). See tähendab, et räsimise eelis on see, et seda saab rakendada juba olemasoleva sisu suhtes. Räsisid saavad jagada ja kasutada kõik erinevad osapooled, kes kasutavad sama räsimisprotsessi ja sama räsiandmebaasi. Puuduseks on aga see, et räsimine tunneb ära ainult sama identse faili, mitte selle sisu.
Räsimine nõuab piiratud investeeringuid, kuna avatud lähtekoodiga lahendused on kättesaadavad. Lisaks sellele, kuna räsimisandmebaasid salvestavad kogu faili asemel ainult tähemärkide jada, vajavad nad vähem arvutus- ja mäluressursse.