Magnetriba on kõige sagedamini kasutusel makse- ja isikutunnistuste, kõige sagedamini krediit- ja deebetkaartide tagaküljel. Need sisaldavad andmeid, mida loetakse, kui kaardi triibuosa läbib kaardilugeja.
Magnetribad koosnevad tavaliselt ühest PVC (polüvinüülkloriid) kihist, mis on kaetud pisikeste magnetvaigu osakestega. Andmed kirjutatakse ja salvestatakse magnetribadesse, muutes osakeste magnetismi, moodustades unikaalse bittide järjestuse. Seda järjestust saab hiljem lugeda füüsilise kontakti kaudu spetsiaalse seadmega (nt "tõmmates"), mis seda tõlgendab. Kuna teave on kirjutatud füüsiliselt magnetriba sisse, ei saa seda muuta.
Magnetriba paigutatakse peamiselt kaartidele. On olemas rahvusvaheliselt määratletud standardid, millele kaardid peavad vastama, et seda tehnoloogiat toetada. Need hõlmavad magnetriba suurust, paindlikkust, asukohta, magnetilisi omadusi ja andmeformaate.
Magnetriba on kõige laialdasemalt kasutusel finantskaartidel. Kuid neid võib kasutada ka otse väärtuslikul esemel (kui füüsilised omadused ja kasutustingimused seda võimaldavad), et tagada selle autentsus ja jälgida seda (nt müügijärgse teenusena klientidele).
Kui riba peamine eesmärk on turvalisuse tagamine, siis on eelistatav riba otse (ja lahutamatult) tootele kanda.
Kui soovite kasutada kaarte, et seostada magnetribasid oma toodetega, siis ei ole vaja tootmisprotsessis muudatusi teha.
Kui aga soovite magnetriba otse oma tootele kleepida, tuleb tootmisahelas teha konkreetseid muudatusi.
Kuna see tehnoloogia on nii hästi juurdunud ja laialt levinud, ei ole selle rakendamisega seotud kulud suured.