See võltsimisvastane tehnoloogia kasutab toodete ja pakendite autentimiseks ja kaitsmiseks spetsiifiliste keemiliste või füüsikaliste omadustega üliväikseid osakesi. Neid osakesi saab kinnitada mis tahes pinnale ja need on palja silmaga nähtamatud. Osakeste ainulaadseid omadusi, näiteks värvireaktsiooni valgusele, saab aga eriseadmete abil tuvastada. Osakesi saab peale kanda konkreetsete mustritena, et kasutada neid päritolumärgistusena, või teatud komponentidele, et kasutada neid kvaliteedimärgistusena. Näiteks kui rõivaesemest peaks olema 40 % puuvilla, võib tootmisprotsessi alguses lisada puuvillasele lõngale keemilise jälgimisvahendi. Hiljem, isegi aastaid pärast rõiva ostmist ja kasutamist, saaks spetsiaalne lugeja mõõta keemilise jälgimisvahendi kogust, et kontrollida puuvillasisaldust.
Keemiline kodeerimine ja jälgimisvahendid toimivad, kinnitades toorainele ja valmistoodetele spetsiifilisi ja iseloomulikke pisikesi keemilisi osakesi, mis tuvastamisel tõendavad materjali/toote ehtsust. Need on nanomeetri (nm) pikkused, s.t. üks miljardik meetrist, ja neid saab tuvastada ainult spetsiaalsete lugejate abil. Keemilised osakesed on kodeeritud ning dekodeerimine toimub laboris.
On olemas mitu erinevat keemiliste kodeerimise ja jälgimise meetodit. Mõned kasutavad toote autentimiseks optiliste omadustega keemilisi ühendeid, näiteks luminofoorseid osakesi, teised aga füüsikaliste omadustega ühendeid, näiteks magnetiliselt tõmbuvaid osakesi.
Sellel tehnoloogial on väga lai rakendusala, kuna selles kasutatavaid keemilisi osakesi saab kinnitada väga erinevatele materjalidele, sealhulgas paberile, papile, plastile, nahale, klaasile, lõngale ja kangastele.
Keemilise kodeerimise ja jälgimisvahendite puhul kasutatavate materjalide ja meetodite mitmekesisus raskendab selle tehnoloogia rakendamise nõuete täpsustamist. Tootmisprotsessi vajalikud muudatused sõltuvad teie tootest/materjalist, valitud meetodist ja osakeste kinnitamise tehnikast.
Kuna keemiliseks kodeerimiseks ja jälgimiseks vajalikud ressursid sõltuvad suuresti konkreetsest meetodist ja kasutatavast tootest, on raske anda üldist ettekujutust selle tehnoloogia rakendamisega seotud kuludest.