Selle tehnoloogia peamine eesmärk on kaitsta dokumentidele ja pakenditele trükitud andmeid. Selleks kasutatakse survet või kuumust, et kanda plastkile lehekülgedele või muudele kaitstavatele pindadele. Plastkile on lisakaitseks sisseehitatud spetsiaalsed turvaelemendid, näiteks trükitud, tuntavad või värvilised elemendid.
Järgnevalt on esitatud kolm kõige levinumat protsessi, mida kasutatakse turvalisuse kilele lisamiseks.
- Ületrükk – turvaelemendid trükitakse tavaliselt turvakile tagaküljele (siseküljele) või kleepuva kihi ja kile vahele, et kaitsta neid kahjustuste ja võltsimise eest (tavaliselt trükitakse need siiditrükiga, rotatsioonsügavtrükiga või fleksotrükiga).
- Reljeeftrükk – turvakile on reljeefsete elementidega, nagu näiteks õhukesed jooned, keerulised õhukesed mustrid või mikrojäljed.
- Köitmise teel sisestamine – see tehnika kaitseb tavaliselt passe fotode ja trükitud isikuandmeid. Võltsimise vältimiseks on kile passiraamatusse köitmise teel sisestatud, nii et kilega kaetud riba moodustab dokumendi tagaküljel kõrvaloleval leheküljel väikese varu.
Kaks teist, vähem levinud menetlust on sillerdava kile kasutamine, millel on särav, pärlmutterjas efekt ja mis muudab värvi eri nurkade alt vaadates, ning tagasipeegeldava kile kasutamine, mis tehakse nähtavaks spetsiaalse vaatlusseadme abil, mis kasutab koaksiaalvalgust.
Turvakilesid kasutatakse enamasti dokumentide, näiteks passide ja ID-kaartide puhul.
Kui soovite kasutada turvakilet, peate tootmisprotsessi lisama ühe etapi, et kanda kile dokumendi kaitstavatele osadele.
Kuna turvakile rakendamise võimalusi on nii palju, on raske anda siinkohal üldist ettekujutust sellega seotud kuludest.