Identifitseeriv etikett on mis tahes füüsiline element, mis sisaldab identifitseerimisandmeid ja tooteinformatsiooni ning mis on paigutatud tootele või selle pakendile.

Kõige sagedamini kasutatavad etikettide materjalid on paber ja kile, mille esiküljele on enamasti trükitud teave ja tagaküljele kleepuv kiht (kleepuv etikett). Siiski on olemas arvukalt erinevaid etikettide tüüpe. Materjalid on erinevad, nagu ka liimi tüüp, kasutatava kandja tüüp (nt ränipaber), trükitehnoloogia, vastupidavus ilmastikutingimustele või kasutusviis. 

Identifitseerivate etikettidega võib katta igat liiki pakendid ja mahutid, sealhulgas pappkastid, klaaspudelid, purgid või kilekotid, või kanda need otse tootele (näiteks rõivaste või jalatsite puhul). Rakendamisvõimaluste hindamisel tasub kaaluda, kas võib olla odavam lisada teatavad lahendused otse kartongile, plastile või kokkutõmbekile trükitavasse kujundusse, nii et tavapärases tootmisprotsessis ei ole vaja teha muudatusi. 

Etikette saab kombineerida mitmete teiste tehnoloogiatega, et suurendada turvalisust. Kui neid kombineeritakse raadiosagedustuvastuse (RFID) märgiste või lähiväljaside (NFC) seadmetega, muutuvad need "nutikateks etikettideks".